Leib

Leiba on Eestis valmistatud juba seitse tuhat aastat ning leiba on alati peetud üheks olulisimaks toiduaineks meie toidulaual – võib öelda, et leib on Eestis toidu sümbol. Leivaga on seotud hulganisti uskumusi ning traditsioone, mille järgimine pidi tagama, et toit ei lõpe ning pereliikmed elavad õnnelikku elu. 

Leib ja leivatooted on au sees ka tänapäeval – leivaosakond on Eesti poodides sageli üks kõige ulatuslikuma valikuga alasid ning lisaks traditsioonilisele rukkileivale ostavad eestimaalased ka koorikleiba, peenleiba, vormileiba, põrandaleiba, sepikut, saia ja paljusid muid leivatooteid. Eestlane sööb keskmiselt ligi 40 kilogrammi pagaritooteid aastas. Pea kogu söödud leib on kodumaine, välismaised pagaritooted jõuavad eestimaalase toidulauale haruharva.

Tööstusliku leivatootmise alguseks Eestis loetakse aastat 1762, kui asutati J.V.Jaekschi pagaritöökoda Tallinna vanalinnas. Nimetatud pagarikojast arenes aegade jooksul välja Eesti vanim leivatootja Leibur, mis on täna juba üle 250 aasta vana.Tööstustes valmib täna ligi 90% kogu Eesti leivatoodangust, kuid aasta-aastalt on kasvanud ka väikepagarite ja talude hulk, kelle küpsetatud leivad samuti suurkaupluste lettidele jõuavad ning toidulauale mitmekülgsust toovad.