Ma armastan Eesti räime

Dimitri Demjanov – Eesti Kulinaaria Instituudi asutaja

Räim, kilu ja neist valmistatud tooted võiksid olla samamoodi kaitstud geograafilise tähisega ning kujuneda Eesti nn. esindustoodeteks nagu konjak Prantsusmaal või fetajuust Kreekas. Need on ainsad toiduained, mis on meie piirkonnale ainuomased ning mille püügi traditsiooni siinne rannarahvas on juba sajandeid alal hoidnud. Räim on just see toode, mis võiks teha Eesti kuulsaks kõikjal maailmas ning võiks olla Eesti restoranide menüüdes esimene artikkel.

Nagu paljud teisedki, ei olnud ka mina lapsepõlves eriline kalasõber. Kala õpitakse tundma ja austama tavaliselt alles 30ndates eluaastates, sest kala on väga delikaatne produkt – seda peab oskama valmistada ning selleks, et saaks nautida seda parimat, äsja merest püütud kala, peab ka ilmaga vedama. 

Aastatepikkune kampaaniatöö päädis räime tunnustamisega Eesti rahvuskalana ning mul on selle üle väga hea meel. Räim on söödav aastaringselt – kevadel ja sügisel toovad kalurid merelt kõige rammusama räime, suviti ja talvel saab süüa rohkem suitsu-, soola- ja vürtsikilu ning -räime.

Kuigi enamus eestlasi nimetab räimeroogadena ilmselt praetud räime ja räime tomatis, küündib räimeroogade rohkus tegelikult tuhandetesse – köömneräimed, sibularäimed, tsitruseräimed, karriräimed, tšilliräimed jne. Räime süüakse praetuna, küpsetatuna, grillituna, kuivatatuna, vinnutatuna, soolatuna jne. 

Eesti räime propageerimine aitab elusana hoida ka hääbuvat rannakalurite kultuuri, mistõttu oleme koos Rannarahvamuuseumiga käivitanud Viimsis Krügeri Kalamaja projekti. Pakume seal erinevaid kalaroogasid ning erilisel kohal on räim nii traditsioonilises kui ka tänapäevases vormis. Kuid eks igal kodukokal, kes vähegi räimega katsetada on julgenud, kujuneb oma salaretsept – andkem siis seda edasi põlvest põlve ning olgem uhked selle üle, et meil on laual räim.

Ma armastan Eesti mustikaid

Loe veel

Ma armastan Eesti veiseliha

Loe veel