Ma armastan Eesti sealiha

Sirje Potisepp, Eesti Toiduainetetööstuse Liidu juhataja

Minu soe suhe Eesti sealihaga sai alguse juba päris väiksena - meie perel oli maamajapidamine, kust ei puudunud ka loomad. Mõistsin, et loomad polnud meie kodus paitamiseks, vaid selleks, et meil oleks alati toit laual. Kuigi kurvastasin alati, kui mõni loom lihateoks ette võeti, siis teadsin, et peagi jõuab tänu sellele lauale midagi väga maitsvat.

Sõime sealiha pea iga päev ning viise, kuidas ema ja vanaema sealihast roogasid valmistada oskasid, oli ilmselt sadu – üks maitsvam kui teine. Toidud olid lihtsad, sest töö kõrvalt polnud aega tundide viisi kokata.  Minu lemmikroog oli malmpotiga kütteahju sütes hautatud sealiha, mis küpses enne söömist  vahel terve ööpäeva. Kuigi seda maitsestati vaid soola, pipra ja aiaürtidega, oli see talugurmee, milletaolist keegi seni korrata pole suutnud.

Sel ajal sai kogu loom toiduks – verepannkoogid, praed seamaost, kopsudest, südamest, kõrvadest ja jalgadest. Mis inimestele ei kõlvanud, see anti loomadele. Külmkappi meil polnud, seega palju sealiha kuivatati, suitsutati, soolati. Mäletan, kuidas ma kutsusin naabripoisse appi soolatünni kaant lahti kangutama, et saaksin kaane vahelt suussulavaid soolatud sealihatükke maitsta. Kui vanaema ühel hetkel apla närilise rikutud sealihatünni avastas, sain temalt kõvasti võtta!

Kuigi meie pere sööb teadlikult võimalikult mitmekesiselt, on sealiha ka täna minu kodus pea iga päev laual. Viise, kuidas teha maitsvat seapraadi, on lugematu arv, mistõttu ei muutu sealihamenüü kunagi üksluiseks.

Ma armastan Eesti leiba

Loe veel

Ma armastan Eesti tuulehaugi

Loe veel