Ma armastan Eesti leiba

Urmas Kruuse - endine maaeluminister, Riigikogu liige

Kui mõtlen Eesti toidule, tuleb kõigepealt silme ette ehe Eestimaine rukkileib. Pole miskit paremat, kui võtta käär värsket krõbeda koorikuga leiba, määrida sellele veidi soolakat võid ja täiuslik roog ongi valmis. Mulle tundub, et leib on eestlaste jaoks midagi rohkemat kui lihtsalt toit. Pole ilmselt ühtki eestimaalast, kes lühemat või pikemat aega kodumaalt ära olles ei hakkaks igatsema seda õiget Eesti leiba. Pole harvad juhused, kui välismaal elavatele sõpradele ja kolleegidele külla sõitvad eestlased pistavad kohvrisse leiva või kaks, et kodust eemalolijatele kodused maitsed kostiks kaasa viia. Tundub, et lisaks kehakinnitamisele aitab leib leevendada koduigatsust, sest need maitsed, mis on sulle lapsepõlves korda läinud, käivad helge mälestusena kaasas kogu elu. Seetõttu on mul eriti hea meel, et leib on eestlaste jaoks jätkuvalt väga oluline. Rõõmu pakub ka see, et kodune leivategu on viimastel aastatel tõeliselt populaarseks muutunud. Vana traditsioon oma perele ise leiba küpsetada on taas ellu äratatud. Väga paljudel peredel on täna olemas päris oma leivaretsept, mis on pärit esiemadelt või mille perenaine või peremees on kujundanud just oma pere maitseid arvestades. Nii hoiame alles ja kujundame oma Eesti leiva lugu ja laiemalt ka kogu Eesti toidukultuuri lugu. 

Minu esivanemad on kunagi öelnud, et kui sa päevas kahte kääru rukkileiba ei söö, siis on su päev luhta läinud. Olen neile selle mõtte eest väga tänulik ja seda järginud tänase päevani.

Jätku leiba!