Ma armastan Eesti veiseliha

Ivari Padar  - Endine põllumajandusminister ja Eesti toidu fänn

Minu kokkupuude veistega pärineb juba lapsepõlvest, sest meie kodus kasvatati nuumapulle ja lehmi. Olen ka ise kasvatanud limusiini tõugu lihaveiseid ning tegelenud pikki aastaid Eestis lihaveise kasvatuse edendamisega. Mul on väga hea meel, et lihaveise kasvatamise traditsioon on kasvanud Eestis sisuliselt olematust üpriski kõrgele tasemele nii arvukuselt kui ka kvaliteedilt, kuigi kasvuruumi on kindlasti veel mõlemas osas.

Veiseliha puhul jääb ilmselt alati selle populaarsust piirama asjaolu, et erinevalt sealihast, mida oskame igal moel küpsetada, keeta, praadida, on veiseliha valmistamine siiski kunst. Veis on pretensioonikas ning selleks, et osata igat tükki hästi teha, peab tundma ka iga tüki anatoomiat. 

Üks lihtsamaid tükke on mõistagi sisefilee, millega saavad paljud ka koduköökides hakkama. Juba ammustest aegadest saati on siinsetes kodudes keedetud veiselihaguljaši, mis võimaldab ka kõvema tekstuuriga lihast head rooga valmistada. Kuid muud veise tükid ja põnevamad toidud vajavad juba keerukamat menetlust ning mõistagi on hea roa eelduseks ka ülikvaliteetne toormaterjal.

Kuna olen ise lihaveist kasvatanud, siis olen õppinud aja jooksul veiseliha väga mitmel maitsval moel serveerima. Kõige lihtsam neist on Eesti liigirikkal rohumaal kasvanud lihaveisest valmistatud boeuf à la tartare, mis vääriks kahtlemata kohta iga Eesti gurmeerestorani menüüs.